MIKS GRUPIANALÜÜS?

Grupianalüüs on alguse saanud Inglismaalt peale II Maailmasõda, edasi liikunud Saksamaale ja Skandinaavia maadesse. Eestisse on jõudnud grupianalüüs Leedu grupi psühhoanalüütikute kaudu. Manfred Kets de Vriese on oma raamatus “Juhtimise müstika” kirjutanud ühe loo grupi psühhoanalüütikust W.Bionist ja tema kauaoodatud loengust Londonis: “Tema ettekannet oodati põnevusega, inimesed olid huvitatud, millest ta räägib ja lootsid, et Bion selgitab oma keerulisi mõtteid. Räägitakse, et Bion läks poodiumile, vaatas täistuubitud auditooriumi ja ütles: “Siin me oleme”. Järelikult oleme grupitöö “materjaliks” meie ise ja suhted meie vahel.

Mis siis on grupianalüüs ja mille poole püüdleb?

See on psühhoteraapia vorm, mille käigus räägitakse oma elus ettejuhtunud probleeme ja muresid lisaks terapeudile ka grupiliikmetele. Jagatakse valusaid ja rõõmsamaid hetki, kuulatakse teisi ja arutatakse siis omavahel, milliseid mõtteid ja tundeid üks või teine probleem grupiliikmetes tekitab. Kui tekitab? Kellegi mure võib ju mõne grupikaaslase poolt ajutiseks kasvuraskuseks kirjeldada. Võidakse aasida või lohutada või ärgitada. Peaasi, kui grupp üksteist usaldama hakkab ja ka uudishimulikuks muutub, siis võib huvitavaid asju juhtuda, võib toimuda ägedaid mõttevahetusi, mis võivad lõppeda pika vaikuse või pika omaette mõtisklusega.

Miks minna gruppi, kui lihtsam ja loogilisem on lähedastega oma muresid jagada?

Kes siis veel, kui mitte omad? Sageli on meie lähedastel, sõpradel ja sugulastel väga raske jääda meie murede ja probleemide suhtes neutraalseks. Kiputakse andma hinnanguid, nõu, soovitusi, õpetama, kuidas peaks ja kuidas ei tohiks (mis meile loomulikult ei meeldi). Noh, ja kui lähemad ja sõbrad on väsinud kuulamast, siis võib proovida silmast-silma individuaalseansse professionaalse nõustajaga. Et mina aga räägin ja nõustaja kuulab ning esitab suunavaid küsimusi, noogutab ja hakkabki kergem. Mispärast peavad teised, st. grupp teadma minu sisimaid mõtteid ja probleeme? Ma ju häbenen ja tõrgun või olen hoopiski täitsa kindel, et ega nemad mind küll ei aita.

Mispärast ikkagi grupp?

Kui Sinu sõnadele, tunnetele ja hoiakule reageerib samaaegselt mitu erinevat inimest, on vastukaja mitmekesisem: See vastab siis ju enam reaalsusele, omab suuremat mõju ja kaalu, kui ühe inimese reaktsioon, olgugi see üks “vastane” kogenud grupipsühhoterapeut. Kogu grupp reageerib mingil moel Sinu käitumisele ja mõtteavaldusele, mis aitab paremini mõista Sind ennast ja Sinu suhteid teiste inimestega, samuti Sinu suhtlemisharjumusi ja nende tagajärgi. Grupp on kui peegel, kus saad oskuslikult ja elulähedaselt uurida oma olnud ja olevaid suhteid. Kohati toetav, et pole hullu, oled päris kena inimene, ja kohati ehk ka valus, et oh taevas, kas ma siis tõesti…?

Küsimusele, et mille poole püüdleb psühhoterapeut oma grupiga töötades, vastaksin nii, et grupiteraapia võiks aidata ja sageli aitabki kaasa isiksuse avanemisele ja arengule. Minapilt hakkab rohkem reaalsusele vastama ja isikutaju muutub teravamaks. Grupitöö edukus sõltub vägagi erinevatest teguritest. Oluline on, et grupp moodustatakse õigetel alustel. Terapeut peab grupiliikmete valikul arvestama nii grupis osaleda soovijate motiive, probleemide iseloomu, eesmärke, ootusi jne. Klientide valik gruppi ja grupi moodustamine toimub läbi intervjuude. Terapeut kohtub grupi liikmega 3-5 korda. Kõigepealt annab terapeut informatsiooni grupiteraapia kohta, mis see selline on, kuidas ta aitab ja keda ta aitab? On ju üsna loomulik, kui inimene ei tea, mida tähendab grupi psühhoteraapia, tekitab see temas kahtlusi ja hirme. Edasi vestleb terapeut kliendiga ja püüab välja selgitada, milline on kliendi motivatsioon osaleda grupis ning palub tal natuke rääkida iseendast.

Mis tähendab “grupiliikmete vastastikune sobivus”?

Grupp mõjub igale üksikule liikmele ja iga liige mõjub grupile. Grupp on indiviidide kogusumma moodustades terviku. Tähtis on, et grupis oleks nii meessoost kui naissoost liikmeid, erinevaid isiksuse tüüpe ja vanuse vahe ei ületaks 20-30 aastat (kuid vahel võib antud vanusevahe olla isegi mõnele grupiliikmele kasulik). Oluline on, et grupiliikmed mõistaksid iseennast ja oskaksid empaatiliselt kuulata teisi.

Räägi ka mõne lausega grupianalüüsi ajaloost Eestis. Sain aru, et väga lühike ja professionaalseid nõustajaid tänase seisuga napib?

1998.aastal tekkisid esimesed kontaktid Leedu kolleegidega ning sellest kohtumisest sai alguse meie viie aastane koolitus. EGAS-e liikmed on lõpetanud 3- ja 5-aastased koolitused, omandades  vastavalt kvalifikatsioonid: psühhoanalüütiline grupi psühhoterapeut ja grupianalüütik. aasta sügisel kaitsesid 6 seltsi liiget grupianalüütiku kvalifikatsiooni Vilniuse Ülikooli Meditsiiniteaduskonna Psühhiaatria Osakonna Täienduskoolituse juures. Grupiteraapia ajalugu Eestis on katkendlik ja hetkel koolitusi ei toimu.

Ma ei ole sugugi originaalne, kui arvan, et elus on probleeme meil kõigil. Kuidas peaks inimene aru saama, et nüüd oleks mõistlik professionaali abi paluda?

See on võib-olla siis, kui ma tunnen ühel hetkel, et ma ei tule enam iseendaga toime. Minu enesehinnang on langenud. Minu sisemine ärevus on kasvanud liialt suureks, kulutades palju energiat sellega võitlemiseks. Pidev sisemine pinge segab normaalset funktsioneerimist.

Kust abi saab, mis ette võtta ja mis maksab?

 Eestis grupianalüüsiga tegelevaid ja õppivaid psühhoterapeute ühendab Eesti Grupianalüüsi Selts (EGAS). Täpsema info leiab siit:  https://egas.ee/grupiteraapia/

Tahaksin lõpetada meie intervjuu looga rabist, kes pidas kõnelusi Jumalaga Põrgu ja Paradiisi kohta.

“Ma näitan sulle Põrgut”- ja Jumal viis rabi tuppa, kus ümara laua ümber istusid kurnatud, meeleheitel inimesed. Laua keskel oli suur savipott hautatud lihaga, millest oleks jätkunud kõigile. Lihast hõngus isuäratavat aroomi, nii et rabi suu täitus süljega. Ometi ei puutunud toitu keegi. Igaühel oli käes pikavarrega lusikas – piisavalt pika varrega, et ulatuda potist liha võtma, kuid liiga pikaga, et seda seejärel suhu pista. Rabi mõistis, et nende inimeste kannatused on tegelikult talumatud ja langetas kaastundlikult pea. “Nüüd näitan ma sulle Paradiisi” ütles Jumal ja nad läksid teise tuppa, mis sarnanes igati esimesele – samasugune ümar laud, millel suur pott lihaga, samasugused pika varrega lusikad. Ometigi oli selle ruumi õhk täis rõõmu: kõigil olid kõhud täis, nad olid hästi toidetud ja punapõsksed. Segaduses vaatas rabi Jumala poole. “Kõik on väga lihtne, selgitas Jumal – vaja on väikest oskust. Asi on selles, et siin ruumis on inimesed õppinud toitma teineteist!” (Jalom, 2000).

Seesama toimub ka terapeutilises grupis, kus grupiliikmed kogevad andmise-saamise rõõmu. Elamused avatusest ja toetusest tekitavad tundeid, et ka meie võime olla üksteise jaoks olulised ning tähtsad, mis aga loomulikult kosutab hinge ning toimib enesehinnangut tõstvalt.

Küsitles Karin Koplimets ja küsimustele vastas grupianalüütik Anneli Kaldoja.